Hindustani poolsaar tungib peale

Seekordne mägiretk tuli mu ellu hiilivalt nagu hinnatõus. Märke Hindustani poolsaare mõjutuste pealetungimisest võis märgata juba õite varakult. Kõigepealt kadus hilissügisel me kodukandi stammkõrtsist Akbana ära türklane Hadzhi ja asemele ilmus söekarva Barun Punjabist. Jõuluks sain Tarmolt kanapasakarva kummiste pihkudega sõrmikud, oli selge, et neid valides ei olnud ta just silmas pidanud minu huvi tomati- ja maitsetaimede kasvatuse vastu. Meie Mirks sai aga jõuluks armsa paksu jänku, kes otse loomulikult sai nimeks Nusrat. Jaanuaris krahmas Tarmo hoogsal liigutusel seinalt kalendri kaunite Argentiina peisaaž idega ning naelutas asemele sellise, mille esilehel ilutses koletu mägi nimega K2. Sellega oli sissejuhatus läbi ja asi otsustatud. Nii et kui Tarmo siis mingil hetkel mu käest otse küsis, et mis õige oleks kui... siis noogutasin ma juba kõiketeadvalt ja esitasin ainsa nõudmise: mägi olgu imeilus ja muidugimõista selline, et ma ka kuidagi ikka välja vean. On vist vähe asju, mis mu mehele on rohkem meeltmööda kui ülesandepüstitus "leida ilus mägi". Järgnesid hubased ja sisutihedad talveõhtud, nii nagu mina lõin me suure köögilaua ühes otsas lahti oma kokaraamatuid eksootiliste retseptidega Paneer Pasanda ja Rogan Josh, nii lappas Tarmo teises lauaotsas oma läptopis mäestike kaarte ja pobises nimesid nagu Spantik, Baruntse...