Pildinäitamise üritus

Nii, näitame! Reedel, 2. septembril Seiklusjuttude kõrtsis, algusega kell 7. Kommentaare jagab ka Eesti alpinismi ema ja isa Herr Sikk isiklikult!
Kõik on teretulnud ja kutset võib levitada.
Palun andke tulekust teada mu meilile riga.jane@gmail.com, siis ma tean mitu lauda kinni panna.
Neile, kes tulla ei saa paneme lohutuseks täna veel mõned pildid siia üles.

Tagasivaade tipupäevale ja ekspeditsioonile üldse

Kirjutan siis natuke tipupäevast nagu lubatud sai. Goas ma seda teha ei jõudnud, seal olid päevad tihedaid toimetamisi täis, nagu aru võis saada. Minu käest on palju küsitud, et nii järsk mägi, kas oli siis ka väga raske. Noh, oli küll raske, aga mägede ja tehnilisema ronimisega on minu meelest nii nagu ütles vana Jossif - kaadrid otsustavad kõik. Minul oli grupis 2 sherpat, kes rabelesid köisi panna ja kogu töö ära tegid, mina olin see printsess, kellele öeldi, et ankur on valmis, anna minna! Nagu Tarmo ütleb - ei ole midagi lihtsamat kui mööda kellegi teise pandud köisi üles shumaaritada. Nii ongi. Tehnilise ronimisega pole sellel mingit pistmist, see on lihtsalt köie otsas turvaline ronimine.
Päev oli väga pikk, kokku peaaegu 20 tundi, nii Tarmo kui minu jaoks kõige pikem tipupäev mis meil eales olnud. Alustasime südaööl, minu kindel soov oli võimalikult vara välja minna, Tarmo oleks ehk paar tundi hiljem alustanud. Ilmateade lubas enam-vähem selget ööd, keskpäevast alates pilvi, hiljem lund. Meie 3. laager oli umbes 6500 meetri kõrgusel ja tõusta oli seega natuke rohkem kui 600 meetrit (tipp 7135m).
Tavamarsruut lääneharjal kulgeb kogu ulatuses mööda harja, kuna meie ei jõudnud jäämurdu läbides tavamarsruudi 3. laagrisse, vaid sellest kõrgemale nõlva alla, siis tuli meil kõigepealt harjale jõuda. Ühesõnaga, avasime mäel täiesti uue marsruudi :))
Tarmo oli Nimaga eelmisel p2eval 50-meetrise jupi köit nõlvale üle bergschundi üles pannud, selle me sinna jätsimegi ja liikusime 2 50-meetrise jupiga edasi. Eesronija läks 2 tehnilise kirkaga ees, tegi ankru ja siis shumaaritasin mina end järele. Nõlva kalle oli 45-60 kraadi, kohati paljas jää, kohati õhuke tugev lumekiht peal ja all jää. Kõige raskem osa oli minu jaoks ankru kõrval seismine ja ootamine, kuni järgmine ankur valmis saab. Nõlv oli järsk ja tihti seisin ainult neljal hambal, väga ebamugavas asendis, võitlesin pimeduses une ja külmaga kõrv kikkis, et millal ometi kostab ülevalt märguanne, et ma võin liikuma hakata.
Me olime lootnud, et harjale jõudes saame liikuda seongus. Ja ainult sherpad oleksid muidugi saanud ka. Aga kuidas ka Tarmo mulle ei seletanud, et sellises harjal liigutakse nii, et kui üks libiseb ühele poole harja, siis järgmine seongus olev ronija hüppab tasakaaluks teisele poole harja, mulle see idee kuigivõrd ei meeldinud. Kui te vaatate seda blogi üldpildil paremat kätt olevat harja taeva taustal ja kujutate ette, kui pikk paistis mulle liug sealt mäekülge mööda alla, siis saate vast isegi aru, miks mulle mõte sealt alla hüppamisest kuigi mõnus ei tundunud (siin pildil on see hari siis vastavalt vasakut kätt taeva taustal ja näha on liug teisele poole). Niisiis panid nad jälle köit, rammisid lumevaiad harja sisse ja istusid ise ka veel seal otsas. Ja mina muudkui shumaaritasin. Vahetult enne tippu läks hari järsemaks ja kui mina sain koorikust üles tipitud kasside esihammastel, siis Tarmo vajus läbi kooriku puusani sisse. Tippu jõudsime täpselt 13 tunniga, kell 1 päeval. Tarmo oli mind hoiatanud, et mingil hetkel võib ajataju ära kaduda, muudkui jõllitad tipu poole ja ei saa arugi, et laskumiseks ei pruugi piisavalt valget aega jäädagi. Ma ei uskunud eriti, et minuga nii võib juhtuda - ma olen ju kartlik kui kanaarilind! Ega ma seda seal tipus hästi ei uskunud küll, et ülesminekuks nii kaua aega kulus. Me saime Nimaga tipus umbes kaks minutit Tarmo kaamera ees särada, siis tuli pilv peale ja me kiirustasime alla, hirmul, et jääme valgesse pimedusse.
Sulanud harjal oli palju ebameeldivam liikuda kui üles tulles, lumi oli muutunud pudedaks, kleepuvaks ja pakkivaks suhkrutaoliseks massiks. Nii Tarmo kui Nima libisesid harjalt ja said end kirkaga pidama. Mina läksin aeglaselt ja ettevaatlikult, jalga jala ette sättides. Nõlval oli palju lihtsam, jää oli tugev, ankrud pidasid ja minu ülesanne oli end ainult mööda köit tuletõrjujaga alla lasta. Hilisel pärastlõunal tundus mulle, et Nima läheb peast segi, me ootasime temaga parasjagu järsul nõlval ankru otsas Tarmot järgi, kes parasjagu kahe kirkaga kribinal mööda nõlva meile ülevalt järgi tuli, kui Nima ütles, et näeb mäel meist allpool veel inimesi. Mina, kes ma täpselt teadsin, et peale meie pole kellelegi mäeluba antud, väitsin vastu, et see pole võimalik. Aga pärast pikka vahtimist Nima näidatud suunas nägin ka mina 2 kuju. Hiljem selgus, et 2 noort shveitslast olid loata üritanud alpi-stiilis tippu jõuda, aga üks neist jäi mägihaigeks ja nii nad alla läksid.
Kui me laagrisse tagasi jõudsime oli nii hämar, et Peebu välguta fotokast enam pilti välja ei pigistanud. Traditsioonilised tipujärgsed portreefotod jäid seepärast tegemata. Jõin pool tassi kuuma suppi ja vajusin magama.
Sel, et asi õnnestus oli mitu olulist põhjust - kõigepealt oli meil õnne, et ilm oli piisavalt hea. Teiseks, me olime suurepäraselt aklimatiseerunud ja kuigi ma olin aklimatiseerumismatka alguses olnud veel haige ja sõin antibiootikume, siis andis 5200 meetrise kuru ületamine sellise põhja, et sain mäel järjest üles liikuda, ilma vahepeal alla tulemata ja ka 3. laagris, 6500 meetri kõrgusel oli enesetunne väga hea. Ja kolmandaks - Nima. Raske öelda, kuidas meil asi siis oleks välja tulnud, kui meil haigestunud Peebu asemel Nimat grupis ei oleks olnud. Kuigi Tarmo kaebas tema vähese keeleoskuse üle, sujus nende koostöö minu arvates sõnadetagi hästi. Nad liikusid allpool köisi pannes ja marsruuti rajades nii sujuvalt koos, et ma ei saanud pikksilmaga kaugelt vaadates tihti aru, kumb on kumb.

Minu käest on ka palju küsitud, kas ma tegin palju trenni ja mis nüüd edasi. Trenniga oli nii, et kõigepealt tekkis küsimus, milliseid meetodeid siis üldse minu kallal kasutada. Tarmo soovitas võtta shintti Atshkoo grupeeringult (aka kahekümne esimene alpinist), kes on koondunud saidile alpinism, jee-jee. Ma küll mõtlesin, et parafraseerides kodulinlase shedöövrit saaks suurepärase blogipealkirja: Ma vedasin kummi! Aga treeningmeetodist siiski loobusin.
Tegelikult võlgneme me võimaluse seekord mägedesse minna meie imetoredale lapsehoidjale, Kairile. Hilissügisest alates mängis tema meie väikese Mirksiga samal ajal kui meie Nõmme mändide all jooksutiire tegime. Sellest aga siiski ei piisanud. Kuna Tarmo, keda loodus on õnnistanud massiivsete tammepakkudega, mida ta jalgadena kasutab, ei väsi kritiseerimast minu sihvakaid sääri, mida ta (tõsi küll, mõneti õigustatult) kõrsikuteks nimetab, sai healt sõbralt laenatud kõrsikute tüsendamise vahend, ehk velotrenazhöör. Paraku pole ma just mingi mustersportlane. Mind tuleb ikka tublisti motiveerida. Sellega Tarmo ka edukalt tegeles. Samal ajal kui mina, higitilk nina otsas, trenazhööril väntasin, valmistas Tarmo köögis mulle kosutavaid kaloripakette. Maitsev toit on ju üks tõhusamaid motivatsiooniallikaid ja oma treeneri auks pean ütlema, et kui ma köögilaua taha maha prantsatasin, siis auras mu ees alati perfektselt al dente keedetud pastakuhil, kaetuna värskeltjahvatatud pipra ja värskelt riivitud parmesaniga, punane vein oli klaasis sobivalt "hinganud" ning valge vein sobiva temperatuurini jahutatud.

Teisele küsimusele võin ma vastata nii, et jah Tarmo kõrgeltronija sõber saatis meile koos õnnitlustega tipu puhul ka kutse oma järgmise aasta ekspeditsioonile. Aga. Mina ei ole ikkagi hingelt mägironija, minu unistused ja mõtted ei lähe kohe sinnakanti rändama. Päikesetõusust roosat Nanga Parbati seina on küll väga ilus vaadata, aga samavõrra suurt rõõmu pakub mulle see, kui mul näiteks õunachutney keetmine suurepäraselt õnnestub!

Ja tegelikult olen ma rohkem selline ümiseja tüüpi mägielukas - mulle meeldib küll mäeküljel peesitada ja ilusaid vaateid nautida, aga ohu korral lasen ma heal meelel vilet ja poen urgu peitu!

Tahame veel tänada Annushkat, Eiket ja Taavetit usinasti ilma teatamise eest - sellest oli palju abi.
Kui me ennast väheke kogume, sis teeme ehk ühe avalikuma pildinäitamise ja muljetamise ürituse ka. Annan sellest siis siin ja muidugi meilitsi ka teada.

20. august

T2nase p2eva plaan oli p2rast pikka nautlemist ja k6ige m6nusaga (peamiselt kyll toiduga) liialdamist pyhenduda nii spirituaalsele kui fyysilisele puhastumisele, ehk teisis6nu suunduda otsejoones Ayurveda kliinikusse. Kavatsesime v6tta mitmeid protseduure ja lasta tshakrad nii valla lyya, kui v2hegi annab. Takistuseks sai sellele paraku asjaolu, et leidsime hommikus88gi v6tmiseks kohviku, mis pakkus ehtsat kohvi k6igis v6imalikes variantides. Kui ma p2rast kuu aega kestnud kohvipaastu olin sisse k2rutanud yhe latte ja kaks mochaccinot, loomulikult koos v6ileibade ja shokolaadikoogiga, siis oli selge, et mingit massaazhi ma niipea vastu v6tma pole v6imeline.
6nneks tegi ilm meile t2na kingituse ja m6ned p2rastl6unased tunnid paistis peaaegu p2ike. Yhes6naga rannailm. Avastasin rannalt surfilaudade laenutuse ja asusime m6lemad Tarmoga oma ammuse lemmikharrastuse - surfilauaga lainetel kelgutamise juurde. Lained kyll nii uhked pole kui Ecuadoris, aga l6bus oli ikka. Vahepeal k2is vetelp22ste meie peale vilistamas ja mul 6nnestus teha t6eline h2tt-trikk ja s6ita lauaga otse randa vetelp22stja nina ette. Vetelp22stja hoitas mind kavala kylghoovuse eest ja ma ytlesin, et olen ka ise sellest aru saanud, et ujumine siin meres on rohkem nagu ujumine mingis j6es. L6puks vilistas vetelp22stja mitu korda v2ga otsustavalt ja sellest v6is aru saada, et p2ev hakkab 6htusse j6udma ja meie ujulapilet aeguma.
L6puks ometi olid k6hud nii tyhjad, et v6isime tshakratele pyhenduda! Leidsime v2ikese h2mara ruumi, mis l6hnas r22sunud 6li j2rele. Siin ollakse kombekad - minul oli nais- ja Tarmol meesmass88r. Tarmo lasi ikka kogu keha l2bi t88delda ja n2gi v2lja l2ikiv ja libe kui sprott 6lis seal massazhilaua peal. Vast l2ksid protseduurid korda ja saime ehk v2hemalt liigs88mise vastu abi.

18. august

Goa l6unaosas on natuke toredam kui p6hjas. Elu on ehedam ja kui p6hjas paistab prygi ja kilekottide lasu seest vaevu tykike liiva ja palme, siis siin, l6unas, on tasakaal veel m6neks hetkeks looduse kasuks. India on reostatud ja ylerahvastatud planeedi yks k6ige koledamaid n2iteid ja mida k6ik need hordid siin turismihooajal teevad on mulle kyll t2iesti arusaamatu. Ega see vigursuits siin nyyd nii hea ja odav ka ei ole!
Igatahes s6nasin vist eile vihma suhtes 2ra. Palolemi kylla saabudes olid kraanid nii valla, et taksos istudes ei n2inud yhtegi siltigi lugeda! Kuna taksojuht oli mugav ja Tarmo laisk, siis t6in oma naha ohvriks (ei ole just ka keeruline kunsttykk kui v2ljas on 28 kraadi sooja) ja astusin taevast tuleva joa alla, et kylilistemaja sobivust uurida. Sain vaevu 3 sammu tehtud ja olin keset t2navat r2ntsti selili maas, abitu kui sitikas. Siin on kohutavalt libe! Nii tsement kui igatsugu t2navakivid on kaetud samblikulaadse limaja kihiga, t2ielik liuv2li! Ohtlikum kui tipuharjal!
Igatahes oleme end nyyd rannal sisse seadnud, veedame p2evi kui r66mus vanapaar - syyes, juues ja heietades. Eile 6htul, kui rannarestoranis aperitiive nautisime keerati kraan taas lahti ja vajutati "turbo" survedushi nuppu ka. Pool tundi polnud restorani k6laritest piuksugi muusikat l2bi kosta, ainult 6uest kostev kohin. Samal ajal maabus otse ukse ees kalapaat ja umbes 20 kohalikku puhastas tund aega ladisevas vihmas v6rke, ise vihmast l2ikivad kui hylged. Mussoon. Kui meil tuleks selliseid valinguid, siis oleks lisaks Ahtri ja J6e t2navale kogu Narva maantee yle ujutatud ja Evelin peaks Audi asemel kanuuga spordikluppi s6itma!
Elame endiselt ohtlikku elu ja proovime k6ike, mida pakutakse. Peamiselt pakutakse Ilusa Elu Janele - ilmselt on mul m6nuainetemaias n2gu peas. Oleme juba 2ra proovinud kohaliku p2hkli ja palmipuskari feni ja j6udnud India veinideni. T2nase p2eva hitt on Sula veinim6isa Chenin Blanc, mida eksporditakse isegi Soome!

17.august

Oleme Goas ja elame ohtlikku elu - s6idame mototaksoga ja s66me ainult krevette (siiani pole p6hja alt 2ra l88nud, aga 2revus on kogu aeg 6hus). Igatahes 60-kraadisest j22n6lvast yles kriblamine kahvatub mototaksoga liiklemise k6rval. Liiklus pole siin ju iseenesest hull, inimesed on harjunud tiheli elama ja arvestavad liikluses teineteisega. Teine lugu on aga loomadega. Nende man88vrid ei ole nii etteennustatavad. Ja loomad on siin suured. Ma igatahes karjusin kihutavale motomehele pidevalt k6rva "cow!" ja "big cow!" Eks ta muidugi n2gi vast ise ka. Aga kus on India Maanteeameti silmad?!
Muidu on siin tore, ei ole sugugi nii, et kogu p2ev kallab vihma, enamuses sajab 88siti ja p2ev on lihtsalt pilvine. Yhes6naga, mussoon sobib neile suvitajatele, kes tahavad veeta aega mere 22res, aga ei kannata eredat p2ikesepaistet. Siinne kliima m6jub meile h2sti - mu ohatis, mis saabudes oli suur nagu lahvatanud tuumaseen, on hakanud ennast tasapisi koomale t6mbama. See on tore, sest absoluutselt k6ik heidavad mulle kaastundlikke pilke ja nii kelnerid kui motomehed kysivad lausa otse, mis minuga juhtus, et selline yyratu k2rn keset n2gu laiutab. Pean tunnistama, et olen end l6bustanud alatu naljaga, vihjates vaiksel h22lel peretylile ja noogutades peaga eriti karvakasvanud Tarmo poole.
Saabudes lasime end s6idutada siinsesse peo- ja patupessa Goa p6hjaosas - Anjunasse. T2nasest otsustasime veidi vaiksemalt v6tta ja s6idame Goa l6unaossa.

15. august

Madam Kogani jalaj2lgedesse olen ma nyyd tipuharjal astunud. T2na siis seisab ees vaat et sama raske, kuid tunduvalt meeldivam ylesanne - viia end kurssi kohaliku moeolukorraga. Poodidesse pole mul asja olnud Ilusa Elu Peebu lahkumisest saadik, nyyd tuleb see k6ik ju tasa teha! Pashmiinasid ei ole daami garderoobis iial ylearu! Kas valida yleni tikitud v6i ainult 22ristikandiga sall? Valge v6i punane? Lillelise mustriga v6i ornamentidega? Nii palju keerulisi valikuid!

14. august

Nagu mitmeid kordi elus varem l6ime ka Leh hotelli r6dul lahti mustlaslaagri - varustus oli l2bim2rg, kassid-kirkad juba natuke roostes.

Kohtusime ka Jagged Globe'i grupiga, kes kohe Nunile minemas. Neil on posu sherpasid, kaasaarvatud meie Nima. Grupijuht pole Nuni roninud, grupis on 6 2tti, k6ik vanuses 50 pluss. P2ikeseprillide tagant oli raske aimata, aga eks neile k6igile tundus mind n2hes, et nende shansid pole kuigi kasinad. Meie ennustus on, et kaks kuuest j6uab tippu. Vaatame, kas l2heb t2ppi.

Leh-s on ilmad jahedad. Klaarime t2na asjad agentuuriga 2ra ja homme varahommikul lendame Goasse. Ilusa Elu Jane kavatseb nyyd t2iega elu nautida nii mitmel moel kui v2hegi v6imalik.

Tipup2evast kirjutan ka l2hemalt Goast. Hetkel kandideerin maailma suurima ohatise omaniku tiitlile nii et kliimavahetus kulub h2dasti 2ra.