Kirjutan siis natuke tipupäevast nagu lubatud sai. Goas ma seda teha ei jõudnud, seal olid päevad tihedaid toimetamisi täis, nagu aru võis saada. Minu käest on palju küsitud, et
nii järsk mägi, kas oli siis ka väga raske. Noh, oli küll raske, aga mägede ja tehnilisema ronimisega on minu meelest nii nagu ütles vana Jossif - kaadrid otsustavad kõik. Minul oli grupis 2 sherpat, kes rabelesid köisi panna ja kogu töö ära tegid, mina olin see printsess, kellele öeldi, et ankur on valmis, anna minna! Nagu Tarmo ütleb - ei ole midagi lihtsamat kui mööda kellegi teise pandud köisi üles shumaaritada. Nii ongi. Tehnilise ronimisega pole sellel mingit pistmist, see on lihtsalt köie otsas turvaline ronimine.
Päev oli väga pikk, kokku peaaegu 20 tundi, nii Tarmo kui minu jaoks kõige pikem tipupäev mis meil eales olnud. Alustasime südaööl, minu kindel soov oli võimalikult vara välja minna, Tarmo oleks ehk paar tundi hiljem alustanud. Ilmateade lubas enam-vähem selget ööd, keskpäevast alates pilvi, hiljem lund. Meie 3. laager oli umbes 6500 meetri kõrgusel ja tõusta oli seega natuke rohkem kui 600 meetrit (tipp 7135m).
Tavamarsruut lääneharjal kulgeb kogu ulatuses mööda harja, kuna meie ei jõudnud jäämurdu läbides tavamarsruudi 3. laagrisse, vaid sellest kõrgemale nõlva alla, siis tuli meil kõigepealt harjale jõuda. Ühesõnaga, avasime mäel täiesti uue marsruudi :))
Tarmo oli Nimaga eelmisel p2eval 50-meetrise jupi köit nõlvale üle bergschundi üles pannud, selle me sinna jätsimegi ja liikusime 2 50-meetrise jupiga edasi. Eesronija läks 2 tehnilise kirkaga ees, tegi ankru ja siis shumaaritasin mina end järele. Nõlva kalle oli 45-60 kraadi, kohati paljas jää, kohati õhuke tugev lumekiht peal ja all jää. Kõige raskem osa oli minu jaoks ankru kõrval seismine ja ootamine, kuni järgmine ankur valmis saab. Nõlv oli järsk ja tihti seisin ainult neljal hambal, väga ebamugavas asendis, võitlesin pimeduses une ja külmaga kõrv kikkis, et millal ometi kostab ülevalt märguanne, et ma võin liikuma hakata.
Me olime lootnud, et harjale jõudes saame liikuda seongus. Ja ainult sherpad oleksid muidugi saanud ka. Aga kuidas ka Tarmo mulle ei seletanud, et sellises harjal liigutakse nii, et kui üks libiseb ühele poole harja, siis järgmine seongus olev ronija hüppab tasakaal
uks teisele poole harja, mulle see idee kuigivõrd ei meeldinud. Kui te vaatate seda blogi üldpildil paremat kätt olevat harja taeva taustal ja kujutate ette, kui pikk paistis mulle liug sealt mäekülge mööda alla, siis saate vast isegi aru, miks mulle mõte sealt alla hüppamisest kuigi mõnus ei tundunud (siin pildil on see hari siis vastavalt vasakut kätt taeva taustal ja näha on liug teisele poole). Niisiis panid nad jälle köit, rammisid lumevaiad harja sisse ja istusid ise ka veel seal otsas. Ja mina muudkui shumaaritasin. Vahetult enne tippu läks hari järsemaks ja kui mina sain koorikust üles tipitud kasside esihammastel, siis Tarmo vajus läbi kooriku puusani sisse. Tippu jõudsime täpselt 13 tunniga, kell 1 päeval. Tarmo oli mind hoiatanud, et mingil hetkel võib ajataju ära kaduda, muudkui jõllitad tipu poole ja ei saa arugi, et laskumiseks ei pruugi piisavalt valget aega jäädagi. Ma ei uskunud eriti, et minuga nii võib juhtuda - ma olen ju kartlik kui kanaarilind! Ega ma seda seal tipus hästi ei uskunud küll, et ülesminekuks nii kaua aega kulus. Me saime Nimaga tipus umbes kaks minutit Tarmo kaamera ees särada, siis tuli pilv peale ja me kiirustasime alla, hirmul, et jääme valgesse pimedusse.
Sulanud harjal oli palju ebameeldivam liikuda kui üles tulles, lumi oli muutunud pudedaks, kleepuvaks ja pakkivaks suhkrutaoliseks massiks. Nii Tarmo kui Nima libisesid harjalt ja said end kirkaga pidama. Mina läksin aeglaselt ja ettevaatlikult, jalga jala ette sättides. Nõlval oli palju lihtsam, jää oli tugev, ankrud pidasid ja minu ülesanne oli end ainult mööda köit tuletõrjujaga alla lasta. Hilisel pärastlõunal tundus mulle, et Nima läheb peast segi, me ootasime temaga parasjagu järsul nõlval ankru otsas Tarmot järgi, kes parasjagu kahe kirkaga kribinal mööda nõlva meile ülevalt järgi tuli, kui Nima ütles, et näeb mäel meist allpool veel inimesi. Mina, kes ma täpselt teadsin, et peale meie pole kellelegi mäeluba antud, väitsin vastu, et see pole võimalik. Aga pärast pikka vahtimist Nima näidatud suunas nägin ka mina 2 kuju. Hiljem selgus, et 2 noort shveitslast olid loata üritanud alpi-stiilis tippu jõuda, aga üks neist jäi mägihaigeks ja nii nad alla läksid.
Kui me laagrisse tagasi jõudsime oli nii hämar, et Peebu välguta fotokast enam pilti välja ei pigistanud. Traditsioonilised tipujärgsed portreefotod jäid seepärast tegemata. Jõin pool tassi kuuma suppi ja vajusin magama.
Sel, et asi õnnestus oli mitu olulist põhjust - kõigepealt oli meil õnne, et ilm oli piisavalt hea. Teiseks, me olime suurepäraselt aklimatiseerunud ja kuigi ma olin aklimatiseerumismatka alguses olnud veel haige ja sõin antibiootikume, siis andis 5200 meetrise kuru ületamine sellise põhja, et sain mäel järjest üles liikuda, ilma vahepeal alla tulemata ja ka 3. laagris, 6500 meetri kõrgusel oli enesetunne väga hea. Ja kolmandaks - Nima. Raske öelda, kuidas meil asi siis oleks välja tulnud, kui meil haigestunud Peebu asemel Nimat grupis ei oleks olnud. Kuigi Tarmo kaebas tema vähese keeleoskuse üle, sujus nende koostöö minu arvates sõnadetagi hästi. Nad liikusid allpool köisi pannes ja marsruuti rajades nii sujuvalt koos, et ma ei saanud pikksilmaga kaugelt vaadates tihti aru, kumb on kumb.
Minu käest on ka palju küsitud, kas ma tegin palju trenni ja mis nüüd edasi. Trenniga oli nii, et kõigepealt tekkis küsimus, milliseid meetodeid siis üldse minu kallal kasutada. Tarmo soovitas võtta shintti Atshkoo grupeeringult (aka kahekümne esimene alpinist), kes on koondunud saidile alpinism, jee-jee. Ma küll mõtlesin, et parafraseerides kodulinlase shedöövrit saaks suurepärase blogipealkirja: Ma vedasin kummi! Aga treeningmeetodist siiski loobusin.
Tegelikult võlgneme me võimaluse seekord mägedesse minna meie imetoredale lapsehoidjale, Kairile. Hilissügisest alates mängis tema meie väikese Mirksiga samal ajal kui meie Nõmme mändide all jooksutiire tegime. Sellest aga siiski ei piisanud. Kuna Tarmo, keda loodus on õnnistanud massiivsete tammepakkudega, mida ta jalgadena kasutab, ei väsi kritiseerimast minu sihvakaid sääri, mida ta (tõsi küll, mõneti õigustatult) kõrsikuteks nimetab, sai healt sõbralt laenatud kõrsikute tüsendamise vahend, ehk velotrenazhöör. Paraku pole ma just mingi mustersportlane. Mind tuleb ikka tublisti motiveerida. Sellega Tarmo ka edukalt tegeles. Samal ajal kui mina, higitilk nina otsas, trenazhööril väntasin, valmistas Tarmo köögis mulle kosutavaid kaloripakette. Maitsev toit on ju üks tõhusamaid motivatsiooniallikaid ja oma treeneri auks pean ütlema, et kui ma köögilaua taha maha prantsatasin, siis auras mu ees alati perfektselt al dente keedetud pastakuhil, kaetuna värskeltjahvatatud pipra ja värskelt riivitud parmesaniga, punane vein oli klaasis sobivalt "hinganud" ning valge vein sobiva temperatuurini jahutatud.
Teisele küsimusele võin ma vastata nii, et jah Tarmo kõrgeltronija sõber saatis meile koos õnnitlustega tipu puhul ka kutse oma järgmise aasta ekspeditsioonile. Aga. Mina ei ole ikkagi hingelt mägironija, minu unistused ja mõtted ei lähe kohe sinnakanti rändama. Päikesetõusust roosat Nanga Parbati seina on küll väga ilus vaadata, aga samavõrra suurt rõõmu pakub mulle see, kui mul näiteks õunachutney keetmine suurepäraselt õnnestub!
Ja tegelikult olen ma rohkem selline ümiseja tüüpi mägielukas - mulle meeldib
küll mäeküljel peesitada ja ilusaid vaateid nautida, aga ohu korral lasen ma heal meelel vilet ja poen urgu peitu!
Tahame veel tänada Annushkat, Eiket ja Taavetit usinasti ilma teatamise eest - sellest oli palju abi.
Kui me ennast väheke kogume, sis teeme ehk ühe avalikuma pildinäitamise ja muljetamise ürituse ka. Annan sellest siis siin ja muidugi meilitsi ka teada.
No comments:
Post a Comment