Täna viisime läbi pisukese progressi ja tõusime umbes läbi kolmandiku jäämurru enne kui lumepilv meid kätte sai. Sebimist alustasime kell 5 hommikul ja ma pean ausalt tunnistama, et täna oli esimene kord mu elus, kus ma grupijuhi korraldustele reageerisin kui peru eesel ja muidugi ülima emotsionaalsusega. Me oleme 3 ööd 1000-meetri sügavuse kuristiku serval laagris olnud ja täna päikesetõusul teatas grupijuht, et minu tee viib kasside esihammastel jäisele harjale, meetri kaugusel kuristiku servast. Selle neelan ma veel kuidagi alla, sest kassidega saan ma hästi läbi, aga edasi läks rada kaljusele ja jäisele harjale ja ma tunnistan ausalt, et läbisin selle lõigu pärast grupijuhi tungivat veenmist neljakäpukil. India-Nepaali tandem oli öö jooksul ära kaotanud Tarmo kirka, mille ta oli Nimale laenanud, sest Nima oli Karma päästemissioonile saabunud kirkata. Kõige krooniks vajus Arvi ronimisside nõlval jalast seinal, mis oli nii järsk, et me pidime end seongust fix-köie külge panema. Tarmo karjus Nimale, et too end kähku köide kinnitaks kuniks Arvi püksid jalga tagasi saab. Selline tore päev siis. Ilmateade kahjuks ei pea paika, oleme keset lumepilve nagu eilegi, kuigi lubas selget ilma.
No comments:
Post a Comment