Mul on täna sünnipäev, olen 6500 meetri kõrgusel ning pole end 11 päeva pesnud, seetõttu on sobilik oma eluolu üle targutada. Ärkasin kell 6,
olles maganud 11 tundi jutti. Abikaasa valmistab mulle rooibuse teed maitsestatuna suhkrugeeli jäänustega, mida ma eile mäe peal sõin. Minu tänase päeva suursündmus saab olema taaskohtumine niisutatud salvrättide pakiga, hambaharja ja hambapastaga. Ma tassisin kõrglaagritesse, see t2hendab üle 6000 meetri kaasa vaid nr 50 faktori, huulepulga 30 faktoriga ja Elizabeth Ardeni 8 tunni kreemi. Me oleme 6000 meetri kõrgusel olnud 6 ööd ja järjest ja ausalt öeldes on see pisut tüütavaks
muutunud. Ma väga loodan, et me ikkagi esimesse laagrisse välja veame ega pea pidama jääma “kuristikulaagrisse”, sest oleme taas lumepilves. Kuristikulaagri suurim miinus on muidugi see, et ta asub kuristiku serval ja laagris puudub igasugune võimalus privaatsuseks. Kuidas vältida telgiümbruse muutumist miiniväljaks, kui telgi ja kuristiku vahel on 30 cm ja telgi taga veel umbes meetri jagu ruumi? Grupijuht leidis hea lahenduse – tuleb leida lame kivi, soovitavalt selline, mida tõsta jõuad, kasutada kivi vetsupotina ja lennutada siis kõrges kaares üle kuristiku ääre. Lihtne! Ja nii 3 päeva järjest. Need, kes arvavad, et mägironimine on mingi ülimalt glamuurne hobi, mis koosneb tippude “võtmisest”, võiksid siinkohal pisut mõtiskleda.
No comments:
Post a Comment