Pildinäitamise üritus

Nii, näitame! Reedel, 2. septembril Seiklusjuttude kõrtsis, algusega kell 7. Kommentaare jagab ka Eesti alpinismi ema ja isa Herr Sikk isiklikult!
Kõik on teretulnud ja kutset võib levitada.
Palun andke tulekust teada mu meilile riga.jane@gmail.com, siis ma tean mitu lauda kinni panna.
Neile, kes tulla ei saa paneme lohutuseks täna veel mõned pildid siia üles.

Tagasivaade tipupäevale ja ekspeditsioonile üldse

Kirjutan siis natuke tipupäevast nagu lubatud sai. Goas ma seda teha ei jõudnud, seal olid päevad tihedaid toimetamisi täis, nagu aru võis saada. Minu käest on palju küsitud, et nii järsk mägi, kas oli siis ka väga raske. Noh, oli küll raske, aga mägede ja tehnilisema ronimisega on minu meelest nii nagu ütles vana Jossif - kaadrid otsustavad kõik. Minul oli grupis 2 sherpat, kes rabelesid köisi panna ja kogu töö ära tegid, mina olin see printsess, kellele öeldi, et ankur on valmis, anna minna! Nagu Tarmo ütleb - ei ole midagi lihtsamat kui mööda kellegi teise pandud köisi üles shumaaritada. Nii ongi. Tehnilise ronimisega pole sellel mingit pistmist, see on lihtsalt köie otsas turvaline ronimine.
Päev oli väga pikk, kokku peaaegu 20 tundi, nii Tarmo kui minu jaoks kõige pikem tipupäev mis meil eales olnud. Alustasime südaööl, minu kindel soov oli võimalikult vara välja minna, Tarmo oleks ehk paar tundi hiljem alustanud. Ilmateade lubas enam-vähem selget ööd, keskpäevast alates pilvi, hiljem lund. Meie 3. laager oli umbes 6500 meetri kõrgusel ja tõusta oli seega natuke rohkem kui 600 meetrit (tipp 7135m).
Tavamarsruut lääneharjal kulgeb kogu ulatuses mööda harja, kuna meie ei jõudnud jäämurdu läbides tavamarsruudi 3. laagrisse, vaid sellest kõrgemale nõlva alla, siis tuli meil kõigepealt harjale jõuda. Ühesõnaga, avasime mäel täiesti uue marsruudi :))
Tarmo oli Nimaga eelmisel p2eval 50-meetrise jupi köit nõlvale üle bergschundi üles pannud, selle me sinna jätsimegi ja liikusime 2 50-meetrise jupiga edasi. Eesronija läks 2 tehnilise kirkaga ees, tegi ankru ja siis shumaaritasin mina end järele. Nõlva kalle oli 45-60 kraadi, kohati paljas jää, kohati õhuke tugev lumekiht peal ja all jää. Kõige raskem osa oli minu jaoks ankru kõrval seismine ja ootamine, kuni järgmine ankur valmis saab. Nõlv oli järsk ja tihti seisin ainult neljal hambal, väga ebamugavas asendis, võitlesin pimeduses une ja külmaga kõrv kikkis, et millal ometi kostab ülevalt märguanne, et ma võin liikuma hakata.
Me olime lootnud, et harjale jõudes saame liikuda seongus. Ja ainult sherpad oleksid muidugi saanud ka. Aga kuidas ka Tarmo mulle ei seletanud, et sellises harjal liigutakse nii, et kui üks libiseb ühele poole harja, siis järgmine seongus olev ronija hüppab tasakaaluks teisele poole harja, mulle see idee kuigivõrd ei meeldinud. Kui te vaatate seda blogi üldpildil paremat kätt olevat harja taeva taustal ja kujutate ette, kui pikk paistis mulle liug sealt mäekülge mööda alla, siis saate vast isegi aru, miks mulle mõte sealt alla hüppamisest kuigi mõnus ei tundunud (siin pildil on see hari siis vastavalt vasakut kätt taeva taustal ja näha on liug teisele poole). Niisiis panid nad jälle köit, rammisid lumevaiad harja sisse ja istusid ise ka veel seal otsas. Ja mina muudkui shumaaritasin. Vahetult enne tippu läks hari järsemaks ja kui mina sain koorikust üles tipitud kasside esihammastel, siis Tarmo vajus läbi kooriku puusani sisse. Tippu jõudsime täpselt 13 tunniga, kell 1 päeval. Tarmo oli mind hoiatanud, et mingil hetkel võib ajataju ära kaduda, muudkui jõllitad tipu poole ja ei saa arugi, et laskumiseks ei pruugi piisavalt valget aega jäädagi. Ma ei uskunud eriti, et minuga nii võib juhtuda - ma olen ju kartlik kui kanaarilind! Ega ma seda seal tipus hästi ei uskunud küll, et ülesminekuks nii kaua aega kulus. Me saime Nimaga tipus umbes kaks minutit Tarmo kaamera ees särada, siis tuli pilv peale ja me kiirustasime alla, hirmul, et jääme valgesse pimedusse.
Sulanud harjal oli palju ebameeldivam liikuda kui üles tulles, lumi oli muutunud pudedaks, kleepuvaks ja pakkivaks suhkrutaoliseks massiks. Nii Tarmo kui Nima libisesid harjalt ja said end kirkaga pidama. Mina läksin aeglaselt ja ettevaatlikult, jalga jala ette sättides. Nõlval oli palju lihtsam, jää oli tugev, ankrud pidasid ja minu ülesanne oli end ainult mööda köit tuletõrjujaga alla lasta. Hilisel pärastlõunal tundus mulle, et Nima läheb peast segi, me ootasime temaga parasjagu järsul nõlval ankru otsas Tarmot järgi, kes parasjagu kahe kirkaga kribinal mööda nõlva meile ülevalt järgi tuli, kui Nima ütles, et näeb mäel meist allpool veel inimesi. Mina, kes ma täpselt teadsin, et peale meie pole kellelegi mäeluba antud, väitsin vastu, et see pole võimalik. Aga pärast pikka vahtimist Nima näidatud suunas nägin ka mina 2 kuju. Hiljem selgus, et 2 noort shveitslast olid loata üritanud alpi-stiilis tippu jõuda, aga üks neist jäi mägihaigeks ja nii nad alla läksid.
Kui me laagrisse tagasi jõudsime oli nii hämar, et Peebu välguta fotokast enam pilti välja ei pigistanud. Traditsioonilised tipujärgsed portreefotod jäid seepärast tegemata. Jõin pool tassi kuuma suppi ja vajusin magama.
Sel, et asi õnnestus oli mitu olulist põhjust - kõigepealt oli meil õnne, et ilm oli piisavalt hea. Teiseks, me olime suurepäraselt aklimatiseerunud ja kuigi ma olin aklimatiseerumismatka alguses olnud veel haige ja sõin antibiootikume, siis andis 5200 meetrise kuru ületamine sellise põhja, et sain mäel järjest üles liikuda, ilma vahepeal alla tulemata ja ka 3. laagris, 6500 meetri kõrgusel oli enesetunne väga hea. Ja kolmandaks - Nima. Raske öelda, kuidas meil asi siis oleks välja tulnud, kui meil haigestunud Peebu asemel Nimat grupis ei oleks olnud. Kuigi Tarmo kaebas tema vähese keeleoskuse üle, sujus nende koostöö minu arvates sõnadetagi hästi. Nad liikusid allpool köisi pannes ja marsruuti rajades nii sujuvalt koos, et ma ei saanud pikksilmaga kaugelt vaadates tihti aru, kumb on kumb.

Minu käest on ka palju küsitud, kas ma tegin palju trenni ja mis nüüd edasi. Trenniga oli nii, et kõigepealt tekkis küsimus, milliseid meetodeid siis üldse minu kallal kasutada. Tarmo soovitas võtta shintti Atshkoo grupeeringult (aka kahekümne esimene alpinist), kes on koondunud saidile alpinism, jee-jee. Ma küll mõtlesin, et parafraseerides kodulinlase shedöövrit saaks suurepärase blogipealkirja: Ma vedasin kummi! Aga treeningmeetodist siiski loobusin.
Tegelikult võlgneme me võimaluse seekord mägedesse minna meie imetoredale lapsehoidjale, Kairile. Hilissügisest alates mängis tema meie väikese Mirksiga samal ajal kui meie Nõmme mändide all jooksutiire tegime. Sellest aga siiski ei piisanud. Kuna Tarmo, keda loodus on õnnistanud massiivsete tammepakkudega, mida ta jalgadena kasutab, ei väsi kritiseerimast minu sihvakaid sääri, mida ta (tõsi küll, mõneti õigustatult) kõrsikuteks nimetab, sai healt sõbralt laenatud kõrsikute tüsendamise vahend, ehk velotrenazhöör. Paraku pole ma just mingi mustersportlane. Mind tuleb ikka tublisti motiveerida. Sellega Tarmo ka edukalt tegeles. Samal ajal kui mina, higitilk nina otsas, trenazhööril väntasin, valmistas Tarmo köögis mulle kosutavaid kaloripakette. Maitsev toit on ju üks tõhusamaid motivatsiooniallikaid ja oma treeneri auks pean ütlema, et kui ma köögilaua taha maha prantsatasin, siis auras mu ees alati perfektselt al dente keedetud pastakuhil, kaetuna värskeltjahvatatud pipra ja värskelt riivitud parmesaniga, punane vein oli klaasis sobivalt "hinganud" ning valge vein sobiva temperatuurini jahutatud.

Teisele küsimusele võin ma vastata nii, et jah Tarmo kõrgeltronija sõber saatis meile koos õnnitlustega tipu puhul ka kutse oma järgmise aasta ekspeditsioonile. Aga. Mina ei ole ikkagi hingelt mägironija, minu unistused ja mõtted ei lähe kohe sinnakanti rändama. Päikesetõusust roosat Nanga Parbati seina on küll väga ilus vaadata, aga samavõrra suurt rõõmu pakub mulle see, kui mul näiteks õunachutney keetmine suurepäraselt õnnestub!

Ja tegelikult olen ma rohkem selline ümiseja tüüpi mägielukas - mulle meeldib küll mäeküljel peesitada ja ilusaid vaateid nautida, aga ohu korral lasen ma heal meelel vilet ja poen urgu peitu!

Tahame veel tänada Annushkat, Eiket ja Taavetit usinasti ilma teatamise eest - sellest oli palju abi.
Kui me ennast väheke kogume, sis teeme ehk ühe avalikuma pildinäitamise ja muljetamise ürituse ka. Annan sellest siis siin ja muidugi meilitsi ka teada.

20. august

T2nase p2eva plaan oli p2rast pikka nautlemist ja k6ige m6nusaga (peamiselt kyll toiduga) liialdamist pyhenduda nii spirituaalsele kui fyysilisele puhastumisele, ehk teisis6nu suunduda otsejoones Ayurveda kliinikusse. Kavatsesime v6tta mitmeid protseduure ja lasta tshakrad nii valla lyya, kui v2hegi annab. Takistuseks sai sellele paraku asjaolu, et leidsime hommikus88gi v6tmiseks kohviku, mis pakkus ehtsat kohvi k6igis v6imalikes variantides. Kui ma p2rast kuu aega kestnud kohvipaastu olin sisse k2rutanud yhe latte ja kaks mochaccinot, loomulikult koos v6ileibade ja shokolaadikoogiga, siis oli selge, et mingit massaazhi ma niipea vastu v6tma pole v6imeline.
6nneks tegi ilm meile t2na kingituse ja m6ned p2rastl6unased tunnid paistis peaaegu p2ike. Yhes6naga rannailm. Avastasin rannalt surfilaudade laenutuse ja asusime m6lemad Tarmoga oma ammuse lemmikharrastuse - surfilauaga lainetel kelgutamise juurde. Lained kyll nii uhked pole kui Ecuadoris, aga l6bus oli ikka. Vahepeal k2is vetelp22ste meie peale vilistamas ja mul 6nnestus teha t6eline h2tt-trikk ja s6ita lauaga otse randa vetelp22stja nina ette. Vetelp22stja hoitas mind kavala kylghoovuse eest ja ma ytlesin, et olen ka ise sellest aru saanud, et ujumine siin meres on rohkem nagu ujumine mingis j6es. L6puks vilistas vetelp22stja mitu korda v2ga otsustavalt ja sellest v6is aru saada, et p2ev hakkab 6htusse j6udma ja meie ujulapilet aeguma.
L6puks ometi olid k6hud nii tyhjad, et v6isime tshakratele pyhenduda! Leidsime v2ikese h2mara ruumi, mis l6hnas r22sunud 6li j2rele. Siin ollakse kombekad - minul oli nais- ja Tarmol meesmass88r. Tarmo lasi ikka kogu keha l2bi t88delda ja n2gi v2lja l2ikiv ja libe kui sprott 6lis seal massazhilaua peal. Vast l2ksid protseduurid korda ja saime ehk v2hemalt liigs88mise vastu abi.

18. august

Goa l6unaosas on natuke toredam kui p6hjas. Elu on ehedam ja kui p6hjas paistab prygi ja kilekottide lasu seest vaevu tykike liiva ja palme, siis siin, l6unas, on tasakaal veel m6neks hetkeks looduse kasuks. India on reostatud ja ylerahvastatud planeedi yks k6ige koledamaid n2iteid ja mida k6ik need hordid siin turismihooajal teevad on mulle kyll t2iesti arusaamatu. Ega see vigursuits siin nyyd nii hea ja odav ka ei ole!
Igatahes s6nasin vist eile vihma suhtes 2ra. Palolemi kylla saabudes olid kraanid nii valla, et taksos istudes ei n2inud yhtegi siltigi lugeda! Kuna taksojuht oli mugav ja Tarmo laisk, siis t6in oma naha ohvriks (ei ole just ka keeruline kunsttykk kui v2ljas on 28 kraadi sooja) ja astusin taevast tuleva joa alla, et kylilistemaja sobivust uurida. Sain vaevu 3 sammu tehtud ja olin keset t2navat r2ntsti selili maas, abitu kui sitikas. Siin on kohutavalt libe! Nii tsement kui igatsugu t2navakivid on kaetud samblikulaadse limaja kihiga, t2ielik liuv2li! Ohtlikum kui tipuharjal!
Igatahes oleme end nyyd rannal sisse seadnud, veedame p2evi kui r66mus vanapaar - syyes, juues ja heietades. Eile 6htul, kui rannarestoranis aperitiive nautisime keerati kraan taas lahti ja vajutati "turbo" survedushi nuppu ka. Pool tundi polnud restorani k6laritest piuksugi muusikat l2bi kosta, ainult 6uest kostev kohin. Samal ajal maabus otse ukse ees kalapaat ja umbes 20 kohalikku puhastas tund aega ladisevas vihmas v6rke, ise vihmast l2ikivad kui hylged. Mussoon. Kui meil tuleks selliseid valinguid, siis oleks lisaks Ahtri ja J6e t2navale kogu Narva maantee yle ujutatud ja Evelin peaks Audi asemel kanuuga spordikluppi s6itma!
Elame endiselt ohtlikku elu ja proovime k6ike, mida pakutakse. Peamiselt pakutakse Ilusa Elu Janele - ilmselt on mul m6nuainetemaias n2gu peas. Oleme juba 2ra proovinud kohaliku p2hkli ja palmipuskari feni ja j6udnud India veinideni. T2nase p2eva hitt on Sula veinim6isa Chenin Blanc, mida eksporditakse isegi Soome!

17.august

Oleme Goas ja elame ohtlikku elu - s6idame mototaksoga ja s66me ainult krevette (siiani pole p6hja alt 2ra l88nud, aga 2revus on kogu aeg 6hus). Igatahes 60-kraadisest j22n6lvast yles kriblamine kahvatub mototaksoga liiklemise k6rval. Liiklus pole siin ju iseenesest hull, inimesed on harjunud tiheli elama ja arvestavad liikluses teineteisega. Teine lugu on aga loomadega. Nende man88vrid ei ole nii etteennustatavad. Ja loomad on siin suured. Ma igatahes karjusin kihutavale motomehele pidevalt k6rva "cow!" ja "big cow!" Eks ta muidugi n2gi vast ise ka. Aga kus on India Maanteeameti silmad?!
Muidu on siin tore, ei ole sugugi nii, et kogu p2ev kallab vihma, enamuses sajab 88siti ja p2ev on lihtsalt pilvine. Yhes6naga, mussoon sobib neile suvitajatele, kes tahavad veeta aega mere 22res, aga ei kannata eredat p2ikesepaistet. Siinne kliima m6jub meile h2sti - mu ohatis, mis saabudes oli suur nagu lahvatanud tuumaseen, on hakanud ennast tasapisi koomale t6mbama. See on tore, sest absoluutselt k6ik heidavad mulle kaastundlikke pilke ja nii kelnerid kui motomehed kysivad lausa otse, mis minuga juhtus, et selline yyratu k2rn keset n2gu laiutab. Pean tunnistama, et olen end l6bustanud alatu naljaga, vihjates vaiksel h22lel peretylile ja noogutades peaga eriti karvakasvanud Tarmo poole.
Saabudes lasime end s6idutada siinsesse peo- ja patupessa Goa p6hjaosas - Anjunasse. T2nasest otsustasime veidi vaiksemalt v6tta ja s6idame Goa l6unaossa.

15. august

Madam Kogani jalaj2lgedesse olen ma nyyd tipuharjal astunud. T2na siis seisab ees vaat et sama raske, kuid tunduvalt meeldivam ylesanne - viia end kurssi kohaliku moeolukorraga. Poodidesse pole mul asja olnud Ilusa Elu Peebu lahkumisest saadik, nyyd tuleb see k6ik ju tasa teha! Pashmiinasid ei ole daami garderoobis iial ylearu! Kas valida yleni tikitud v6i ainult 22ristikandiga sall? Valge v6i punane? Lillelise mustriga v6i ornamentidega? Nii palju keerulisi valikuid!

14. august

Nagu mitmeid kordi elus varem l6ime ka Leh hotelli r6dul lahti mustlaslaagri - varustus oli l2bim2rg, kassid-kirkad juba natuke roostes.

Kohtusime ka Jagged Globe'i grupiga, kes kohe Nunile minemas. Neil on posu sherpasid, kaasaarvatud meie Nima. Grupijuht pole Nuni roninud, grupis on 6 2tti, k6ik vanuses 50 pluss. P2ikeseprillide tagant oli raske aimata, aga eks neile k6igile tundus mind n2hes, et nende shansid pole kuigi kasinad. Meie ennustus on, et kaks kuuest j6uab tippu. Vaatame, kas l2heb t2ppi.

Leh-s on ilmad jahedad. Klaarime t2na asjad agentuuriga 2ra ja homme varahommikul lendame Goasse. Ilusa Elu Jane kavatseb nyyd t2iega elu nautida nii mitmel moel kui v2hegi v6imalik.

Tipup2evast kirjutan ka l2hemalt Goast. Hetkel kandideerin maailma suurima ohatise omaniku tiitlile nii et kliimavahetus kulub h2dasti 2ra.

13. august

Tangolist pidi meid 2ra viima agentuuri auto. Ootasime kella 7-st hommikul keset t2navat kylarahva r66muks suure kuhja l2bim2rja tr2naga. Mida aga ei tulnud oli auto. L6puks l2ksime bussi peale, mis pidi meid viima Kargilisse. Teel saatsime kosmosekontaktilt kurja s6numi agentuurile - auto olgu olla. P2rast nelja tundi bussis6itu, vahetult enne Kargilit oligi. Kargilis pakkus Tarmo restoranis kelnerile diili, et maksab 6lle eest kolmekordse hinna. Aga ei midagi. Kargilis on 95% elanikkonnast moslemid, 40-kilomeetrit eemal on enamuses aga budistid. Kashmiir.

P2rast l6putut loksumist j6udsime 6htuks Leh-sse. Restoranis Mona Lisa, kus me pitsat ja pastat sisse vohmisime selgus, et just sel p2eval on Leh-s budistlik pyha ja alkohol keelatud. No aga eks siga ikka pori leiab! Meie hotellipidajad olid hindud ja nii me need 6lled ikka k2tte saime.

12. august

Plaan oli saada platoolt alla ja otse Karma k88gitelki maitsva toidu juurde. Tuterdasime yle platoo igayks omas tempos. J22murd oli 6nneks endiselt ysna heas korras, vaatamata vahepealsele soojale ilmale polnud l6hesid juurde ilmunud, laskumine l2ks k8ie otsas ludinal. Kui mina esimesena alla sain ja tudisevad sammud moreeni poole seadsin hakkas sadama laia lund ja l8rtsi.

Baaslaagris v6ttis meid vastu kamp portereid. Nagu islamiusku meestele kombeks kogunesid nad ilma mingi valeh2bita tihedalt minu ymber ja j6llitasid nii intensiivselt nagu peaks mul kohe suust kuldmuna v2lja kukkuma. Kui ma ronimisv88 efektse liigutusega eemaldasin, siis nad ahhetasid ja kommenteerisid s2distades agaralt. Ilmselt arutasid, et mis trikke valge n6id veel ette v6ib v6tta.

Olukorra p22stis Karma, kelle suu oli r66must nii laiali, et vaevu mahtus kahe m2eaheliku vahele 2ra. Karma suunas mind otse oma k88gitelki s6nadega "hot soup, Miim". Miim muidugi tahtis kuuma suppi saada kyll. Kiirelt valmistas Karma ka oma ylej22nud hitid: vyrtsikad kartulid, pasta vokitud juurviljadega, praetud viinerid tomati ja sibulaga ja kapsa-porgandisalati majoneesiga. Porterid kolisid ka kiirelt k88gitelgi nurka k8ssitama ja j2lgisid iga mu suut2it nagu kari ahjualuseid. Neil on parasjagu Ramadaan. Tegelikult on ikka ysna kentsaks tunne olla kokku ligi 20 inimese t88andja ja m6elda, et meie p2rast on siia k6rgusele veetud 2 kiirkeetjat, hiiglaslik vokk, posu suuri potte ja panne ja muid k88giriistu.

P2rast kylluslikku k6hut2it asusime l8rtsis laskuma. Meie vihmakindlates tunkedes ja jopedes, porterid paremal juhul nailondressides ja ketsides, halvemal juhul lipp-lipi peal kostyymides ja kulunud kingades. Nuni org n2gi l8rtsis v2lja kui Mordor ja Tangoli kyla kui orkide pesapaik.

Siiski oli tore saada j2lle tuttavasse tuppa ajatollade valvsa pilgu alla, kelle pildid k6iki seinu kaunistasid.

P2rast m6ningast sebimist sai Karma kylast k2tte yhe kana, kes meie tarvis patta l88di. Kypsetati ka kook, mille Nima suhkruglasuuriga kaunistas. Meeleolu oli ylev ja mekutasime Vana Tallinnat. Eriti pidulikuks l2ks asi siis, kui Tarmo jagas v2lja jootraha ja Nimale veel lisaks oma vana Jetboili kinkis, mille vastu Nima m2el suurt huvi oli tundnud.

12. august

Tänud kõigile õnnesoovide eest! Mul pole kunagi füüsiliselt nii rasket sünnipäeva olnud. Pärast 19- tunnist tipupäevapingutust olin nii läbi, et 1000 meetri laskumisel suutsin vaevu jalga jala ette sättida. Sünnipäevalõuna sõime 5800meetri kõrgusel – Pauerbaari lonksu veega. Esimesse laagrisse jõudes läks aga tõeliseks pidusöögiks. Kõigepealt jõime ära tilgakese Vana Tallinnat, mis me siia üles olime vedanud. India-Nepaali tandem suhtus jooki suure heakskiiduga ja Arvi õppis koguni joogi nime pähe. Eelroaks sõime kukesuppi, teiseks eelroaks valmistas Nima, kes muide tunnistas, et nii kui lapse saab, jätab ronimise maha ja hakkab kokaks, meile fantastilise panniroa – võis praetud lihakonservi sibula ja küüslauguga. Pearoaks sõime kartuliputru võis praetud tuunikala ja tomatikastmes küpsetatud ubadega. Magustoiduks oli šokolaadivaht ja vaniljekreem. Kokkuvõtteks võib öelda, et oli igati tore päev. Isegi Tarmo kirka leiti üles ja pärast nädalat aega oli tore jälle hambaid ka pesta.

11. august

Mul on täna sünnipäev, olen 6500 meetri kõrgusel ning pole end 11 päeva pesnud, seetõttu on sobilik oma eluolu üle targutada. Ärkasin kell 6,
olles maganud 11 tundi jutti. Abikaasa valmistab mulle rooibuse teed maitsestatuna suhkrugeeli jäänustega, mida ma eile mäe peal sõin. Minu tänase päeva suursündmus saab olema taaskohtumine niisutatud salvrättide pakiga, hambaharja ja hambapastaga. Ma tassisin kõrglaagritesse, see t2hendab üle 6000 meetri kaasa vaid nr 50 faktori, huulepulga 30 faktoriga ja Elizabeth Ardeni 8 tunni kreemi. Me oleme 6000 meetri kõrgusel olnud 6 ööd ja järjest ja ausalt öeldes on see pisut tüütavaks

muutunud. Ma väga loodan, et me ikkagi esimesse laagrisse välja veame ega pea pidama jääma “kuristikulaagrisse”, sest oleme taas lumepilves. Kuristikulaagri suurim miinus on muidugi see, et ta asub kuristiku serval ja laagris puudub igasugune võimalus privaatsuseks. Kuidas vältida telgiümbruse muutumist miiniväljaks, kui telgi ja kuristiku vahel on 30 cm ja telgi taga veel umbes meetri jagu ruumi? Grupijuht leidis hea lahenduse – tuleb leida lame kivi, soovitavalt selline, mida tõsta jõuad, kasutada kivi vetsupotina ja lennutada siis kõrges kaares üle kuristiku ääre. Lihtne! Ja nii 3 päeva järjest. Need, kes arvavad, et mägironimine on mingi ülimalt glamuurne hobi, mis koosneb tippude “võtmisest”, võiksid siinkohal pisut mõtiskleda.

10. august - tipupäev

Head sõbrad, täname pöidlahoidmise eest, sellest oli kasu - meil läks õnneks! Oleme hetkel liiga väsinud, et rohkem muljetada. Tõus võttis 13 tundi ja laskumine 6 ja pool tundi. Ilusa Elu Jane soovis siiski teha kohe kaljukindla avalduse:

Ta ei kavatse enam kunagi kügeleda öösel tundide kaupa 60-kraadisel jäänõlval ega tippida kasside esihammastel 7000- meetri kõrgusel.

9. august

Ilm selgines eile korraks. Panime laagri kähku kokku ja tõusime jäämurrus vastu õhtut 6350- meetrile. Nima laveeris lõhede vahel ettevaatlikult nagu kass, vahel pidas Tarmoga nõu. Mõlemad vehklesid kirkaotstega kuhugi kaugustesse. Mingil hetkel sai lumepilv meid jälle kätte ja olime sunnitud laagri üles lööma. Täna on ideaalne ilm – tuuletu ja selge. Ületasime 5. katsel jäämurru ja oleme nüüd otse nõlva all tipulaagris 6

500 meetri kõrgusel. Võib-olla lähme täna keskkööl välja kui nähtavust on. Ilm
ateade

ei ole just paljulubav. Kolmikliidust on väljapuksitud India esindajaTarmo kirka kaotamise tõttu. M
eil on nelja peale nüüd 3 kirkat, kuigi peaks olema 5 – Nimale 2 tehnilist köite panekuks. Nii et tipukatsele lähevad Ilusa Elu Jane ja 2 sherpat. Madam Koganil oli kindlasti suurem saatjaskond, aga minu oma on see-eest väike aga

pühendunud. Otsustatud – lähme keskkööl välja, tõusta on ca 700 meetrit. Sherpad panid esimesed 50 meetrit köit üle bergschundi nõlvale üles. Peame panema 250 meetrit tugiköit ja harjal on ehk laugem ja võtame seongusse. Hoidke siis pöidlad pihus! Uudiseid, kuidas läks, võib oodata homme hommikul.

8. august

Täna viisime läbi pisukese progressi ja tõusime umbes läbi kolmandiku jäämurru enne kui lumepilv meid kätte sai. Sebimist alustasime kell 5 hommikul ja ma pean ausalt tunnistama, et täna oli esimene kord mu elus, kus ma grupijuhi korraldustele reageerisin kui peru eesel ja muidugi ülima emotsionaalsusega. Me oleme 3 ööd 1000-meetri sügavuse kuristiku serval laagris olnud ja täna päikesetõusul teatas grupijuht, et minu tee viib kasside esihammastel jäisele harjale, meetri kaugusel kuristiku servast. Selle neelan ma veel kuidagi alla, sest kassidega saan ma hästi läbi, aga edasi läks rada kaljusele ja jäisele harjale ja ma tunnistan ausalt, et läbisin selle lõigu pärast grupijuhi tungivat veenmist neljakäpukil. India-Nepaali tandem oli öö jooksul ära kaotanud Tarmo kirka, mille ta oli Nimale laenanud, sest Nima oli Karma päästemissioonile saabunud kirkata. Kõige krooniks vajus Arvi ronimisside nõlval jalast seinal, mis oli nii järsk, et me pidime end seongust fix-köie külge panema. Tarmo karjus Nimale, et too end kähku köide kinnitaks kuniks Arvi püksid jalga tagasi saab. Selline tore päev siis. Ilmateade kahjuks ei pea paika, oleme keset lumepilve nagu eilegi, kuigi lubas selget ilma.

7. august

Kui siiani olid ilmad suhteliselt leebed – vähe tuult ja vähe sademeid, siis eile õhtul lõi taeva välkudest valgeks ja öö läbi tuiskas lund. Meie murenenud pavlova kook ehk jäämurd on nüüd kaetud värske vahukoore ja suhkruglasuuriga. Sherpad käisid täna jälle luurel, aga nähtavust ei ole. Oleme pilve sees ja nad tulid sama targalt tagasi. Kui ilm homme parem on, üritame koogikuhila otsas kõrgemale turnida. Peebul diagnoositi Leh´s mägihaiguse kerge vorm ja öeldi, et allaminekuga viivitamine oleks võinud tähendada helikopteriga evakueerimist. Peep, Sa oled mulle igatahes ühe veini sees! Kes tahtis paratsetamooli toel veel kõrgemale ronida?
Ootame huviga uudiseid ja kuulujutte. Näiteks huvitab meid, mitu promilli oli roolijoodik Murutaril ja kuidas läheb Intsu-Ingal?

7. august

Homme on meie kolmikliidu ekspeditsioonil otsustav päev. Kas murrame jäämurrust läbi või ei. Jäämurd näeb välja umbes selline nagu oleks keegi Pavlova koogi maha pillanud ja siis kaldpinnale sättinud. Meil tuleb see katkine kook nüüd ületada. Kaks sherpat tulid täna tagasi ja tipulaagrist jäi neid lahutama 10-meetri kõrgune eriti pude koogitükk. Mõlemad arvasid, et selle tüki otsas on ohtlik turnida. Homme võtame kogu laagri kaasa ja üritame koogi teisest servast. Kui kook jääb ületamatuks, lähme alla tagasi.

6. august

Kes iganes selle reisipaketi koostas, kus me praegu osaleme, ühe asja organiseeris ta hästi ära – kaunid vaated. Baaslaagris avanes isegi peldikust võimas vaade hiiglaslikule liustikule. Esimeses laagris saime imetleda Nuni võimsat püramiidi ja siit, teisest laagrist avaneb nii ilus vaade, et grupijuht kaotas enesevalitsuse ja luges mulle tähtsalt ette: Diran, K2, Broad Peak, Masherbrum, Gasherbrumid. Täna tegin luuletuse: Kui ma telgist välja kargan, vahib vastu Nanga Parbat! Meie kaks sherpat läksid varavalges teed läbi jäämurru otsima. Meil on tekkinud tavapärane matkarutiin, et päikesega koos magama ja üles ka. Juba kell 8 valmistasin endale india pähkli risotto satay kastmes. Ei saa mina aru neist inimestest, kes mägedes süüa ei taha. Ma plaanin siin lõunaks pastat ja õhtuks kartuliputru!

5. august

Oleme jõudnud maailma veerekese peale 2. laagrisse 6100 meetri k6rgusele. Telk on jääseina ja kuristiku vahele litsutud. Tarmo vehkles kolmveerand tundi kirkaga enne, kui platsi valmis sai. Tänane päev möödus suure shumaaritamise tähe all. Võhikutele selgituseks, et shumaar on selline ümara sanga moodi agregaat, mis käib klõpsti köie külge kinni ja kust on hea kinni hoida, kui on vaja mäest üles minna. Mina shumaaritasin täna terve päeva mööda lund, jääd ja moreeni ja kui mul parasjagu shumaaritada ei õnnestunud, siis lootsin väga, et ilmuvad mingid köied, mida mööda taas shumaaritama hakata. Tarmo ütles tähtsalt, et mägironija ei shumaarita, vaid ronib. Õnneks pole mina mägironija. Ma ei teadnud isegi, et Everestil on neli ronitavat külge! Tegelikult shumaaritas Tarmo ka omajagu, peamiselt seal, kus tuli kassidega kikivarvul käia. Peep, Sul vedas, et alla läksid!

5. august

Eile õhtul toimus me varalahkunud Peebu telgis tähtis koosolek. Arutasime, mida edasi teha. Plaan on täna 1. laagrist ära minna, tõusta 5500 meetrilt 6100 meetrile ja katsuda leida tee läbi jäämurru tipulaagrisse. Huvitavamate teemade poolelt saime teada, et Nima abiellus 8 kuud tagasi ja tal on 6 onu. Kõik on mägironijad ja yks on Everesti otsa roninud neljast eri küljest.

4. august

Meie ekspeditsioon kuivab natuke kokku. Peebul tuli palavik tagasi ja tundub mõistlik, et ta allapoole l2heb. Arvi ja Nima eskordivad ta täna läbi jäämurru alla. Kui meil Nimat ei oleks, siis oleks olukord nutune. Nima eest võlgneme tänu Karmale, kes on vana ja tark mees ja üht-teist ekspeditsioonidel näinud. Ta küsis oma agentuurilt sherpat, et juhuks kui me haigeks jääme, siis ta tassib meid alla. Paar aastat tagasi oli Karma siin samas kahe austraallasega, kellest 1 haigeks jäi. Vaesel Karmal kulus päevi, et külast kandjad leida, kes mehe alla tassisid. Kuna Nima on tehniliselt osav ronija ja ta tahtis meiega mäele tulla rohkem kui Karmaga köögis istuda, siis oleme nüüd omadega mäel.

2. august

Täna juhtus ennekuulmatu lugu - grupijuht korraldas meile sellise päeva, et isegi sherpa väsis lõpuks ära ja viskas end selili lumme. 200 meetrit shumaaritamist jäämurrus läks üsna libedalt. Kuhjasime platooservas oma kotid varustust täis, mis sinna 2 päevaga tassitud oli. Plaan oli panna laager platoo teise serva, sinna harja alla, mida mööda tõusma hakkame. Astusime reipal sammul üle platoo kannustatuna grupijuhi lubadusest, et minna on ca pool tundi, mis aga ei saabund, oli platoo teine serv. Olime sunnitud laskuma hiiglasuurde kaussi ja sealt jälle välja ronima. Tegu on ilmselt ühe maailma suurima platooga ja me kõik süüdistame selles grupijuhti. Isegi Nima on nördinud. Nad t6usevad homme Tarmoga harjale.

1.august

Mehed tulid platoolt alla. 200 meetrit köit on jäämurdu pandud ja ainult ootab, et me sealt üles shumaaritaksime. Homme asub me Eesti-India-Nepaali ühisekspeditsioon teele ja tagasi Karma hea toidu juures oleme 12-18 päeva pärast. Nima on Nepaali kodanik, kuigi Darjeelingist pärit, seepärast ka 3 riigi ekspeditsioon.

1.august

Vot seda nimetan ma puhkuseks! Vedelen telgis ja lasen endale Karmal head ja paremat ette kanda. Täna hommikul kärutasin sisse kausitäie makarone praemunaga ja pannkooke aprikoosimoosiga. Rüüpan masala teed ja piilun telgi ukse vahelt, kuidas mehed rusunõlval pusserdavad. Eile pani Nima koos Tarmoga jäämurdu 120 meetrit köit, seda on aga vähe ja pannakse kokku 200 meetrit ja kogu varustus viiakse ka platoole. Kavatseme 5400-meetri peale teha baasi ja alla mitte enam tulla. Peebul on täna antibiotsi viimane päev, otsustasime ta sel puhul platoole kupatada. Meil on 18 päeva aega, toitu on palju pluss veel köied ja tehniline träna.

31.juuli

Siin Eesti-India ühisekspeditsioon! On otsustatud, et lisaks Arvile tuleb meiega kaasa ka Nima Thendu Sherpa, kes täna koos Tarmoga platoole ronis. Tõus olla kohati väga järsk, ronida tuleb kasside esihammastel. Ilusa Elu Janel ja Ilusa Elu Peebul on täna puhkepäev, vestleme elutähtsatel teemadel nagu juveelitooted ja vääriskivid. Karma tegi mulle pange sooja vett ja pärast naudingurohkeid pesemisprotseduure ehmatas Ilusa Elu Jane kogu meesperet sellega, et pani selga maani roosa kleidi.

30. juuli

Küll täna oli keeruline päev! Asusime koos porteritega varavalges teele, sihiks baaslaager. Porterid kappasid ees ja panid me pakid poolel teel maha, nõudsid vabapääsmeid folgile ja läksid alla tagasi. Meie kui valgete sahibide seas puhkes pahameel, me ei taha mäel jokutades aega kaotada. Võtsime oma kotid ja ladusime oma varustuse Karmale, kokapoisile ja sherpale selga ja tõusime baaslaagrisse. Tarmo läheb homme sherpaga jäämurdu läbima ja varusid 5400 meetri k6rgusele platoole viima.

29.juuli

Täna ööbisime väikesel kaljunukil müriseva jõe kohal. 5 jakki pargiti ümber me telgi1,5meetri raadiuses. Ilusa Elu Jane öösel telgist väljuda ei julgenud. Hommikul oli jõgi ületatav aga kõik jakiajajad hoidsid hinge kinni kui me üle jõe läksime. Kappasime 5 tundi mäest alla, teel oli karu nomaadide jaki maha murdnud. Nüüd Tangolis ja Ilusa Elu Jane on leidnud Ilusa Elu Peebu. Homme ränk tõus 3400meetrilt 4800le meetrile baaslaagrisse. Ootamatult saatis agentuur koos pagasiga ehtsa sherpa meile. Võtame ta kampa ja vaatame mis temaga teeme, ehk paneb koguni köit.

28.juuli

Vedasime end täna 5200meetrile kurule 5 tunniga. Kohati oli päris kole. Kurul serveeris Karma meile super lõuna: vürtsikas kartuli-tomatiroog coleslaw salati ja tuunaga. Ilusa Elu Jane ei matka enam kuhugile ilma personaalse kokata ja Karma on mind asunud Sir`i asemel Miimiks kutsuma. Tal on ainult 1 viga, ta tahab meile hommikuti kell 5:45 teed pakkuda.

28.juuli

Karavan on meil uhke: 7 jakki, 2 hobust ja nende inimkaaslased. Eksivad need, kes arvavad, et matka algusega mu ilus elu läbi sai, mina olen ikka Ilusa Elu Jane! Leban siin oma siidlinas ja mulle serveeritakse arbuusi. Meie kokk Karma on asunud maskuliinsust redefineerima, ta nimetas mind terve päeva Sir`ks, kuigi kandsin seelikut.

27.juuli

Vedasime end täna 3800 meetrilt 4300 meetrile kuru alla. Palavikus Peep kimas Leh`sse tagasi. Võimalik, et ühineb meiega Tangolis. Teel ületasime 8 korda koledat mägijõge reieni külmas vees.